Niisama

Üleeile tegin mehe suurel soovil mannaputru kisselliga. Jumalast nõme ikka ma mõtlen, et ma pole mingi eriline koguste järgija. Nii võingi lihtsalt öelda mis toitu tegin ja pildi panna. annaputru teen ka ikka silma järgi, ma ei oskagi koguseid öelda. Ja kisselli otsustasime seekord proovida poe oma. Müüakse nagu jogurtipakis. Metsamarja oma:)

Vaatasin ka mingi päev õhtusööki viiele. Kus vanem naisterahvas otsustas teha ehtsat maatoitu. Külalised virisesid ja ega mingeid erilisi hindeid ei pannud. Ma just mõtlesin et see naine saab nüüd head punktid kuna, keegi pole veel ehtsaid maatoite teinud. Nüüd mõtlengi et huvitav... mida nüüd siis süüakse? Iga päev peaks tegema restoranitoitu? Ja mis restorani põhimõtteks siis jääb? No ma ei tea..vb mõtlen valesti aga jah, nii ma arvan.

Jäärgmiseks siis seda et mul oli sünnipäev ja ma sain äästi ilusa lille omale kingiks ja äästi hea lõhna ka:) DKNY roheline, nämmmmiiii, juba ammu unistasin sellest. Seekord läks mees hulluks vist, kinkis nii palju asju. See mikser ja koogivorm ka ju:S Huvitav mis maa ja ilma mina kokku pean mõtlema et talle kinki teha:D:D

Ja siis seekord sain niipalju õnnitlusi, et polegi oma 22aasta jooksul niipalju kunagi saand VIST:D Ästi hea tunne oli, muidugi oli facebooke ka abiks, kes enamusele meelde tuletas et mul on sünkar:D Aga pole oluline :D

Laupäevane seiklus

No ei saa ma jätta seda  rääkimata. Kuna laupäev oli ilus ja päikseline, otsustasime mehega minna merele jalutama. Vuosaari rannast(leikosaarentie siis täpsemalt) siis hakkasime pihta oma jalutuskäiguga ja otsustasime kõndida aurinkoranta välja. Kes on seal käinud teab millest räägin aga ühesõnaga edasi. Algus kõik ilus ja tore, inimesed suusatavad vastu mööda jääd, jalutavad koertega jne. Kui meil oli umbes üle poole tee jalutatud(see siis u 1,5h ja pääris pikk maa juba)hakkas jää jalge all praksuma ja üldse eemal tundus imelik. Tegelikult mõtlesime et peaksime juba kohal olema aga ei andnud alla, kuna uudishimu oli suur et mis  seal edasi siis tulema hakkab ja millal tulema hakkab:) Ma sain mehe peale vihaseks et lähme tagasi, et äkki vajume läbi. Ei ikka vaja edasi minna, meeste see adrenaliin või ma ei tea mis. Lõpuks siis, pool tundi hiljem nägime siis et ohh rand paistab. Ja mis veel paistab? Inimeste jalajäljed  vett täis kõik. Ohhoo, kus ma mõtlesin et miks me  ei läinud tagasi? Ei olnud meil ei telefoni kaasas,ega ei teadnud ka keegi kuhu me läksime. Alguses katsusime, oli kalameeste jääauk, seal ei ulatanud käega jääpõhjanigi. No edasist on suht võimatu kirjeldada mida me tundsime. Iga samm mis me astusime vajusime läbi jää. Aga tagasi ei läinud sest niipalju oli juba käidud. Nägime ka lumel surfajaid(kui nii on õige) kes meid eemal vaatasid. Sealt hakkasime juba mõtlema et järelikult on peal lihtsalt sulanud jääkiht ja all vähe tugevam jää. Et teised umbes naeravad kuidas mina piiksun keset jääd:D Saime kindlust ja liikusime ranna poole. Ja siis vajus mu mees põlveni sisse. Noh edasine  ei olnud enam jalutamine, vaid jooksime. Kohale jõudes olime väga õnnelikud ja nii hea oli kui kindel maapind jalge all:) Hea kuum kakao kulus kohe ära. Ja palju palju kallistusi:D:D Kahju et telefoni ei olnud, oleksin saanud pilte teha. Vb ei tundu teie jaoks õudne aga meile oli küll, kuna ei ole erilised talvel jää külastajad ja ei tea kuidas  asi tegelikult on. Enne seda oli ju sula ...
Saime siis oma adrenaliini kätte ja nägime päikeseloojangu mere ääres ära:D
Aga mida ma veel  tahtsina mainida, mis tekitas küsimusi. Oli rannast väga kaugel juba kelgu rada.Tähendab et lapsed käivad kelgutamas, sellisel jääl?

Jogurtitort

Oii vat see õnnestus hästi. Kuigi väikesed viperdused käivad asja juurde, siis ikkagi üks parimaid.:)
Kuna sain oma kingituse juba varakult kätte pidin kohe ka katsetama. Mikser ja koogivorm.
Vahustasin siis 4muna, munavalge+2spl suhkurt ja munakollane+2spl suhkurt eraldi. Siis sõelusin munavalgele peale 4spl jahu ja valasin juurde munakollase. Pisut vanillisuhkut ka. Ja siis vaikselt segasin kokku ja koogivormi, mis oli seest vooderdatud küpsetuspaberiga. 180 kraadi u 30min. Tikuga siis kontrollida kas on keskelt tainas veel või mitte. Lasin kogu sellel biskviidil lõpuks jahtuda ja lõikasin pooleks. Panin pool biskviiti vormi tagasi ja niisutasin selle  piimaga. Viilutasin peale kiivi ja banaani viile. Ja siis panin teise poole biskviiti ka peale. Niisutasin sellegi piimaga. Teise kaussi olin pannud zelatiini külma vette lahustuma( ei tea kui palju panin, jälle umbes). Kui zelatiin oli oma  asjadega valmis, segasin kokku marjajogurtiga(vaarikas ja mustikas) ja valasin sinna vormi biskviidile peale. Valasin nii täis, et vormi äärest jääks umbes 1,5cm . Biskviidipõhi sai ka suhteliselt paks aga äärtest oli hästi palju ruumi, küpsetuspaberi  arvelt. Panin kogu selle asja külmikusse umbes tunniks ajaks. Siis võtsin välja ja valasin peale vaarikad. Ja kõige peale maasika tarretise.(maximast sain, hea ja odav, vaarika oma kahjuks ei olnud) Aga põhiline et kohe kõike korraga ei valaks. Mina valasin supilusika kaupa ja pool kogusest kui oli pandud, lasin sellel veel tarduda ja siis ülejäänud osa. Vot selline.

Ja siis need shokolaadi kaunistused...need saab teha nii et, sulatad shokolaadi ja valad tordipritsi, või kilekotti, või küpsetuspaberist tehtud torbikusse. Lõikad vajadusel pisikese otsa ära ja pritsid küpsetuspaberile kujukesi vastavalt soovile. Ja siis külmikusse. See saab väga ruttu valmis, niiet jah:)

Ahjukana ja kartulid

Noo se asi on eriti lihtne. Ostsin poest marineeritud kana ja lükkasin tolle ahju. Ning veel on müügil poes sellised huvitavad kartuli kettad, need ka siis ahju koos küüslaugu saiaga. Vb peaksin hakkama pakendeid ka pildistama, siis oleks teil ka lihtsam, äkki... Eks paista, ma olen suhtelselt kärsitu inimene, ega kaua ühe tegevuse juures püsida ei suuda:) Ja pildilt tundub kana natuke liiga pruun, tegelikult nii ei ole, telefon ei võimalda paremat pilti:D Ahh mingi haige tuju on täna jälle:D Ei ole vaja tähele panna, seda juhtub kõigiga. Ikkagi minu selle aasta viimane päev:D

Kaneelisaiakesed rosinatega

Noh nii, võtsin siis ennast jälle pisikeseks ajaks käsile ja panen mõne pisikese postituse:)
Pidasin ennast ükspäev nii tegijaks pagariks siis et võtsin kätte ja otsustasin teha pärmitaigna(jahu+sool+pärm+suhkur+margariin). See muidug kerkis nagu mingi topel-topelt:D Jahu sai veits vähe(otsa sai noh) ja sellest siis see pärm mõnuleski nii kiiresti ja kohevalt seal kausis. :D Miks tegija pagar, sest panin kõike silma järgi ja mitte midagi ei mõõtnud ega kaalunud. Ihihii... Mis  sellest siis sai edasi. Rullisin(õigemini pätserdasin, kuna jahu vähe ja tainas vedelavõitu)taigna mööda lauda laiali, siis määrisin võid peale ja raputasin suhkrukaneeli seguga üle. Ning veel rosinaid otsa. Siis rullisin kokku ja lõikasin nagu vorsti aga kordades paksemalt:D Edasi rändasid mu taignakesed küpsetuspaberiga kaetud plaadile ja seal määrisin ma nad üle muna ja vee seguga. Ahju 180kraadi ja mingi, kui pruuniks lähevad pealt. Nooh, mingi paar tundi kestsid nad pehmed aga edasi:D Ihhiii:D Läksid lindudele. Õnneks polnud neid palju:) Ja muideks, ega suhkur läheb kalliks, sai seda ka liiga vähe pandud:D Aga vaarikamoosiga läks hästi:) Niiet ei ole midagi vaja laia lehte mängida et oohh, mina tean kuidas teha. Kui ikka päris ammu tegelenud asjaga pole, ei tasu targutama hakata:D:D